Teenusmajanduse Koda tähistab saabuval kevadel oma kümnendat sünnipäeva.
Oma meenutused koja algusaegadest pani kirja Teenusmajanduse Koja üks loojatest, 
EfTEN Capital tegevjuht Viljar Arakas.
Foto: Priidu Saart

President Toomas Hendrik Ilves ütles oma 2014. aasta vabariigi aastapäeva kõnes kuulsad sõnad: „Mis toond on meid siia, see enam edasi ei vii.“ Teenusmajanduse Koja asutajate hulgas olime sarnasele arusaamale jõudnud juba viis aastat varem. Targa Eesti liikumine, mille nimi tundus paljudele arrogantne, seisukohad minimaalselt ebareaalsed, pigem ulmelised, vajas toona kantseliitlikult väljendades – institutsionaliseerimist. Samas oli meie kindel soov jääda maalähedaseks, omaks ja kõigile kaasamõtlejatele avatud klubiks, mida iseloomustab madal hierarhia ja positiivne tulevikuootus. Kümme aastat tagasi pidas laiem avalikkus teenusmajanduseks eelkõige juuksureid, koduabilisi, restorane ja muud sellist igapäevast olmelaadset peost-suhu-püksist-põllule majandamist, kus liigub palju sularaha ja makse ei maksa ju keegi. Arusaamine, et mida arenenum on riigi majandus, seda suurema osa riigi iga-aastasest kogutoodangust moodustab seesama teenusmajandus, oli visa tekkima, saatanlikult visa. Kuigi Statistikaamet oma halluses suutis toona teenusmajanduse suurt osakaalu välja arvutada ja suudab oma uue juhi tekitatud säras seda enam ka täna. Eks see on ikka nii, et mida suurema ideega alustad, seda enam on vastaseid, kes sind alguses lihtsalt ignoreerivad ja järgmisele videomängu tasandile jõudes asuvad suisa vastaspositsioonidele. Kui tänaseks juba pea eluaegne Eesti vanima ettevõtlusorganisatsiooni juhatuse esimees meid ühes leheintervjuus eneseimetlejate kambaks nimetas, kellel pole ühtegi uut ideed, sain ma lõplikult aru, et teeme õiget asja. Me pole tahtnud ennast kunagi mõne teise ettevõtlusorganisatsiooniga vastandada, kuid mingil saatanlikul põhjusel seda nii tajuti.

Poliitikas on tuntud tõde, et võimu ei anta, vaid võim võetakse. Demokraatlikes riikides käib võimu võtmine valimiskasti abil, teistes riikluse vormides võetakse võim pigem tänavatel või lepitakse inimpõlveks paratamatusega. Nii pidime ka meie oma koha eest päikese all võitlema. Osati teeme seda tänaseni, kuna evolutsioon jätkab oma peatumatut võidumarssi – paigalseis on igas elusfääris tagasiminek. Koja algusajal oli see ekstra raske, sest see jõud, mida vedur peab rakendama, et tema järel rakendatud vagunite koosseisu liikuma saada, on kordades suurem kui see, et neid hiljem liikuvana enda järgi vedada. Eks see oli meil üks katseeksituste rada – korralik ühiskondlik start-up. Kehtis reegel, et kasvõi valesti aga edasi, kaotada polnud meil midagi peale oma maine. Nagu koja üks asutaja, Meelis Kubits tavatseb elutargalt öelda: ei maksa liigselt põdeda oma olematu prestiiži pärast. Oli rida rohkem ja vähem mõttekaid kohtumisi nii poliitikute, laiemalt avaliku sektori esindajate, ülikoolide, teiste liitude ja kodadega, kuid seda rohkem sisemist ühiskondlikku kirge ja põlemist. Oli selgelt tunda, et mida rohkem me rääkisime, seda enam hakati meie juttu omaks võtma. Eesti elas mõnes mõttes oma kapitalistliku industriaalrevolutsiooni läbi 90ndatel aastatel nõukogudeaegse tööstusmassiivi varemetel. Järgmine kümnend, 2000ndad olid EU-ga lõimumise periood, mis lõppes ideaalse majanduskriisiga. Täiusliku tormi tingimustes, kus ühe aastaga vähenes meie väikse riigi SKT 15%, oli ühiskond uueks murranguks ehk päris infoühiskonna saabumiseks valmis. Oli selge, et vanaviisi enam edasi ei saa, aga otsida uut, mis võiks tulla asemele, toona ei suudetud – kriisi tekitatud vaimne tagasilöök oli meile kõigile sedavõrd suur.

Olen järjest tihemini pannud meediat pealiskaudselt jälgides tähele, et poliitikud ütlevad intuitiivselt ettevõtlusorganisatsioonidest rääkides Kaubandus- ja Tööstuskoda, Tööandjate Keskliit ning Teenusmajanduse Koda ühes lauses. Meie koja alguspäevil ei olnud see kohe päris kindlasti nii. Iseenesest mõistetav pole see tänaseni, kuid midagi see ütleb. See on ehk staatus, aga staatus, head sõbrad, on ka kohustus, vastutus. Kohustus olla partner. Kohustus olla suuremeelne kitsarinnalisuse maailmas. Igat kriitikut ei pea verbaalsete kividega kohe surnuks loopima, vaid tähtsaim on proovida mõista, et miks ta nii mõtleb. Defineerides erinevuse, anname me võimaluse leida ühisosa ja seda oskuslikult laiendada. Viimast me oskame. Üks meie koja alguspäevade edu oli see, et me ei tahtnud riigilt otseselt midagi – me ei töötanud ühegi kitsa sektori, veel vähem mõne ettevõtte huvides. Ei mingeid vajadusi võita kohe riigihankeid, saada muul viisil häid riiklikke lepinguid, seda me ei vajanud ei siis ja veel vähem nüüd. Meid innustas nooruslik idealism.

Kui kirumises on Eesti meistrivõistluste tiitli nimel äärmiselt tihe rebimine, on lahenduste pakkumises konkurents olematult hõre. Me püüdsime sõnastada lahendusi. Nii hästi või halvasti kui seda oskasime. Meenus üks koja juhtgrupi arutelu, kui küsisime endalt, et miks on Eestis nii, et kui investeerida ettevõtte alt, siis ei pea ettevõttesse tagasi investeeritud kasumilt tulumaksu maksma, aga eraisikuna peab igalt kasumlikult investeeringult kohe selle võõrandamisel tasuma tulumaksu? Tundus ebaõiglane. Mõtlesime, et ehk võiks olla eraldi investeerimiskonto. Järgnes kohtumine Reformierakonna Riigikogu fraktsiooni osade liikmetega, kus me muude ideede hulgas pakkusime selle välja. Meile ei lubatud midagi, aga asi anti lihtsalt töösse ja tehtud see oligi. Hea näide kodanikuaktiivsuses ja riigist, kes on sinu partneriks. Meenub ka kogu optsioonide maksustamise idee esile toomine, mis on tänaseks teinud Eestist igati hea optsioonide väljaandmise paiga, mõne arvamuse järgi ehk isegi Euroopa parima. Optsioonid on saajale uue ajastu preemia pingutuse eest ettevõttes, mille finantsiline tulevik on pehmelt öeldes ebakindel.

Kui me eeldame riigilt maksimaalselt efektiivsust, võrdset kohtlemist ja moraalset vooruslikkust, siis me ei saa ise olla pahelised. Mida ma sellega mõtlen? Me peame riiki toetama olukordades, kus me näeme, et kabineti vaikuses väljatöötatud idee on õige. Mäletan selgesti, kuidas meil oli kojasiseselt suur vastuseis nn 1000 euro maksuametile arvete deklareerimise eelnõule – ärisaladuse lekkimine, big brother all over ja mõttetu lisakoormus olid kõlanud argumendid. See oli õige idee, mida toetada ja toona olin oma arvamusega päris üksi. Olgem edaspidi suuremeelse(ma)d, kui avaliku sektori poolt tuleb õigeid algatusi, mis muudavad mänguplatsil reegleid eraettevõtjatel ausamaks – see on ju meie kõigi eesmärk.

Mida oleme üheskoos loonud on väärtus, kuid see võib ajas kuluda. Olles olnud koja juht kaks aastat, tean, kuivõrd see vaimselt koormab. Me teeme kõik seda heast tahtest ning päevatöö kõrvalt – läbipõlemine on lihtne tekkima. Vedureid tuleb vahetada, eluaegseid meil ei ole, aga see väärtus, mida me oleme loonud, see koht päikese all, mis kuulub meile, see vajab hoidmist ja arendamist.

Hoidkem kokku, head sõbrad!

Viljar