Kas me oleme ikka õigel teel?

Lõppenud valitsuseelarve kõnelused meenutavad juba mitu korda nähtud filmi, mida siiski vaatamata tuttavatele fraasidele ja nägudele erinevalt näiteks "Viimsest reliikviast" uuesti vaatama ei kipu.

Lugu algab hoogsalt valimistega, kus lubatakse pauku täiesti uutmoodi teha. Peale valitsuse moodustamist selgub aga, et raha on vähe, õieti polegi teist. Sellele vaatamata suudab peategelane (valitsus) suurte jõupingutustega inimestelt maksudena kogutud raha ikkagi kuidagi laiali jagada. Lõpp.

Naiivne oleks oodata, et selles süžees midagi tulevikus oluliselt muutub, ka ei ole see kriitika praeguse valitsuse aadressil, sest väljakutsed ei muutu olenemata võimuparteist kuidagi lihtsamaks. Vastupidi. Riigieelarvest valdav enamik on püsikuludeks ette ära määratud ja vaatamata kümne aasta majanduskasvule on olulistes valdkondades nagu tervishoid, haridus ja teadus rahaliste vahendite leidmine järjest keerulisem. Nüüdki lükati edasi tuleviku seisukohast kõige olulisem - investeeringud - justkui tulnuks eelarve kitsikus üllatusena nagu esimene lumi.

Usun, et kõik mõistaksid, kui väljakutsete tõsidust ausalt tunnistada - et tegelikult ei tea - ei valitsus ega analüütikud, ei meil ega mujal, kuidas olukord majanduses täpselt välja mängib. Selle asemel näeb tegevusi, mis on nagu katse sünnipäevatorti suuremaks mõelda (või rääkida).

Maksuastmete väljamõtlemine, 7-eurone erakorraline pensionitõus samal ajal töötavaid pensionäride kottides, on vaid mõned näited.

Parim lahendus tundub olevat raha ühelt eelarverealt teisele liigutamine. Palju kära ei millestki, aga uut väärtus ei loo. Samas räägitakse juba aastaid, et olukorras, kus enamik riigi poolt tehtavaid investeeringuid sõltub kahanevatest Euroopa Liidu abirahadest, on ülioluline leida uut kasvu ja efektiivsust. Selleks on vaja reforme, mis on Eestile edu toonud, kuid mida pole aga juba väga pikka aega näinud.

Isemajandav Eesti inimene 

10 aastat tagasi alguse saanud Teenusmajanduse Koja poolt välja töötatud visioon „Isemajandav Eesti” on ideekavand just sisuliseks riigireformiks, mis hõlmab nii haridus-, tervishoiu- kui maksusüsteemi ning võtab maksimaalselt laia vaate kogu ühiskonnale tervikuna. Visiooni sisu on lihtsalt öeldes see, et iga Eesti inimene saaks olla isemajandav ja soovi korral võimalikult sõltumatu. Miljonirahvana suudame oma riiki mõistlikult üleval pidada ainult nii, et iga maksumaksja saab aru, kust raha tuleb ja milleks see kulub. Sellest visioonist lähtuvalt on igal Eesti inimesel isiklik vastutus jätkusuutliku ja hästi toimiva riigi kujundamisel.

Valdavalt noorema põlve majandussektorite eestvedajatest Teenusmajanduse Koja liikmed teavad läbi isikliku kogemuse ja igapäevase kaasalöömise Eesti võtmevaldkondades, kuidas on juba muutunud ja kuidas muutub töö ning tööhõive mõiste, mis kujundab teadmispõhise ettevõtluse arengut ning kuidas tänaste IT-vahenditega saaksime ühiskonna- ja riigijuhtimist kohandada selliselt, et suudame Eesti riiki üleval pidada tööealiste elanike vähenemise kiuste.

Esiteks, maksumaksja staatus tuleb tuua iga kodanikuni - praegune süsteem on selline, et suurema osa kodaniku maksudest tasub tema eest tööandja ning inimene ise seda vahetult ei tunneta ega teadvusta. See pole justkui tema raha, vaid mingi anonüümne „riigiraha“. Kui aga brutopalk ja sellelt arvutava sotsiaalmaks laekuks iga töötaja pangakontole ning igaüks peaks ise kandma iga kuu maksuameti ehk Eesti riigi kontole maksud oma töö ja vaevaga väljateenitud rahalt, aitaks see inimestel reaalselt seostada oma panust sellega seotud maksude ja selle eest saadavat teenusega.

Teiseks, kujundada ümber praeguste riigiteenuste olemus. Raha peab hakkama kaasas käima lõpptarbija ehk kodanikuga, kes saab ise otsustada, millises haiglas ta end ravib, millised koolis lapsi koolitab jne. See tekitaks süsteemis reaalse konkurentsi, mis omakordi loob võimalusi sisemiseks efektiivsuseks. See ei tähenda meditsiini, hariduse või sotsiaalteenuste mass-erastamist – teenusepakkujad võivad vabalt olla ka riigi või omavalitsuste omandis, kuid nad ei konkureeri mitte riigieelarve või omavalitsuste rahaeraldistele, vaid lõpptarbija rahakotile.

Kõik võidavad

Pensionireformist rääkides on koalitsioonipoliitikute retoorika see, et anname inimestele vabaduse oma raha üle ise otsustada. Täiesti loomulik järgmine samm oleks selle sama kiidetud vabaduse pakkumine ka haridus-, meditsiini- ja teistes sotsiaalkindlustusvaldkondades. Ehk siis kogu 33% sotsiaalmaksu ja osaliselt ka 20% tulumaksu osas.

Koja eesmärk ja rahvateenrite ülesanne on üheltpoolt parandada meie igapäevast toimetulekut, pakkudes optimaalse valiku ja hinnaga riigiteenuseid, teisalt säilitada ja tõsta Eesti konkurentsivõime taset maailmas.

Selles loos tehtud ettepanekute suurim pluss on see, et võidavad kõik – inimestele jääb rohkem raha kätte, ettevõtted on konkurentsivõimelisemad ja valitsusaparaat leiab läbi sisemise efektiivsuse kasvu uusi vahendeid riigi ehitamiseks.

Artikkel esmailmus Äripäevas 8. oktoobril 2019.
Foto: Egert Kamenik