On tänuväärne, et tervise- ja tööminister otsib pikaajalistele probleemidele lahendust, kuid seni välja pakutud ideid on raske mõista ja nendega nõustuda. On ju Tanel Kiik valitsusele kaalumiseks esitanud ettepaneku maksustada edaspidi sotsiaalmaksuga lisaks palkadele kõik muud inimeste erinevad tulud, sealhulgas dividendid. 

Ministeeriumis välja mõeldud plaan kehtestada täiendav maks inimestele, kes on pingutanud lisasissetuleku leidmise nimel, on ju nende ettevõtlikkuse karistamine. Dividende saavad ettevõtted üldjuhul maksta eduka majandustegevuse tagajärjel ja siis kui töötasudelt on sotsiaalmaks ning muud maksud juba makstud. Teenusmajandussektori ettevõtetel, mille alla kuulub ka minu juhitav erahaigla, ongi 70% kuludest seotud tööjõukuludega, millest omakorda märkimisväärse osa moodustab sotsiaalmaks. Nüüd tahetakse sellest vähesest tulust, mis on järgi jäänud, tulla veelkord võtma 33%. Sellega toimuks räige topeltmaksustamine, pärast mida pole enam võimalik ettevõtet arendada ega reinvesteerida.

Võtta sotsiaalmaksu üüritulult või autoritasudelt, tundub samuti hämamise ja ebaõiglasena –õiglasem oleks siis tõsta hoopis tulumaksu osa. Raske on mõista, miks soovitakse täiendavat maksukoormust panna inimestele, kes teenivad lisatulu säästuhoiustelt või oma esivanematelt päritud talumaade põllumeestele väljarentimisega.

Arsti, ent ka ettevõtjana arvan, et pakutud lähenemine on perspektiivitu ja lühinägelik – ettevõtted hakkavad otsima võimalusi kapitali Eestist välja viimiseks ja üksikisikud oma tulude varjamiseks. Tasuks ka veelkord visata pilk meie demograafilisele situatsioonile – ei ole võimalik, et puudu olev ressurss kogutakse juurde väikeselt osalt elanikkonnast. Tegelik lahendus seisneb kõigi inimeste kaasamises, kes on suutelised osalema. Üheaegselt süsteemi efektiivsemaks muutmisega tuleb üle vaadata ka selle solidaarsusega kaetud osa.

Omaosalus toob süsteemi kokkuhoiu ja ennetuse

Teenusmajanduse Koda ja Eratervishoiuasutuste Liit on korduvalt juhtinud otsustajate tähelepanu sellele, et maksumaksjat tuleb palju enam kaasata tervishoiukuludega seotud otsuste tegemisse. Riigi demograafilist olukoda ja selle pikaajalist perspektiivi silmas pidades on viimane aeg kriitiliselt üle vaadata, milliseid teenuseid suudab riik solidaarselt ilma täiendava omaosaluseta pakkuda ja mida mitte. Seejuures on mõistlik kokku leppida ka erandites. Erakorraline ja vältimatu meditsiin, onkoloogia, sünnitusabi, alaealiste tervishoid ja ka erinevate krooniliste haiguste ravikulud võiks olla solidaarselt kaetud.

See tähendab, et mõningate tervishoiuteenuste juures suureneb inimeste omaosalus. Seni on omaosalus piirdunud enamasti visiidi- ja voodipäevatasuga. Edaspidi tuleks kanda suurem osa ravikuludest, kuid kokku tuleb leppida konkreetses määras. Seejuures võib omaosaluse määr erineda erialade, aga ka statsionaarse ja ambulatoorse ravi lõikes.

Kokku tuleb leppida ka omaosaluse piirmääras, millest alates inimese omaosalus ei suurene, et vältida näiteks kalli ravi puhul inimese pankrotistumist ja võimetust ravi omaosalust tasuda. Eraldi arutamist vääriv aspekt on see, kas siduda omaosaluse piirmäär sissetulekuga. Näiteks ei ületaks omaosalus 10% inimese aastasest sissetulekust. Omaosalus, mis ületab piirmäära, kaetakse solidaarselt kogutud maksude arvelt.

Muudatusi planeerides tuleks mõelda sellele, kuidas tagada tervishoiu kättesaadavus, kuid samas vähendada vajadust selle järele. Omaosaluse kehtestamine aitab sellele kindlasti kaasa, sest paneb palju enam mõtlema võimalikele ravikuludele ja motiveerib oma tervist hoidma ning teadliku tervisekäitumisega haigusi ennetama. Riikides, kus on sisse seatud ravikulude omaosalus, on loodud ka vastavad kindlustusvõimalused. Eriti tänuväärsed on sellised kindlustusvõimalused, mis kindlustusmakse eest näevad ette regulaarsed tervisekontrollid. Tegemist on justkui suuremahulise sõeluuringuga, mis aitab palju rohkematel inimestel avastada võimalikult varakult oma terviseriskid ja nende ennetamiseks teha korrektiive.

Kuidas saab ravijärjekordi lühendada?

Koos omaosaluse sisseseadmisega tuleb patsientidele anda ka vabadus valida endale sobiv raviarst ja tervishoiuteenuse osutaja. See tähendab, et ravikindlustuse raha liigub koos patsiendiga, mitte ei jaotata see Haigekassa poolt garanteeritud otselepingutega raviasutustele. See paneb tervishoiuasutused konkurentsisituatsioonis pingutama, et pakkuda patsiendile parimat võimalikku ravi võimalikult vähese kuluga. Kuna inimene peab osa ravikuludest ise tasuma, siis on raviasutused sunnitud palju enam iga uuringut põhjendama ja pakkuma inimesele soodsamaid ravivõimalusi. See parandab oluliselt raviraha kasutamise efektiivsust ja vähendaks liigset kulutamist. Patsiendid ei ole valmis tasuma uuringute ja teenuste eest, mida nad ei vaja.

Patsientidele vaba liikumise võimaldamine aitab ravijärjekordi kiiremini lühendada, sest abi vajavate inimeste ravimisse on kaasatud kõik tervishoiuasutused sõltumata nende omandivormist. Kiirem pääs arstile tähendab, et tööinimene saab ka palju varem naasta tööle. See tähendab inimese jaoks sissetuleku kiiremat taastumist ning riigi jaoks kokkuhoidu haigushüvitise maksmiselt.