Isegi põgusal vaatlusel leiab kohti, kus vedeleb raha piltlikult öeldes maas. Eestis on varimajanduse osakaal majanduses hinnanguliselt kuni 20 protsenti ehk paar miljardit eurot. Varimajandusega võitlus ei tähenda, et iga koerajalutaja ja kindakuduja tuleks üles otsida ja maksustada. Kui võtta sihiks näiteks Rootsi tase, kus varimajanduse osakaal on hinnanguliselt kuni kümme protsenti, tähendaks see Eesti puhul üle miljardi euro lisandumist maksustatavale majandustegevusele ja sadade miljonite ulatuses maksutulu üles korjamist varimajandusest.
Vähemalt meedia vahendusel jääb praegu mulje, et soov on minna kõigi ettevõtete rahakotti revideerima eelkõige sellepärast, et päris petturitest või piiriülestest tehingutest ei käi jõud või mõistus lihtsalt üle. Kus varimajandus end siis varjab?
Personalivaldkonna näitel on selline mastaapne optimeerimise koht tööjõuvahendus, kus tundmatud firmad toovad «renditöö» sildi all poolillegaalselt Eestisse tööle inimesi, kelle pealt jääb enamik makse vähemalt meie riigile laekumata. Hinnanguliselt on sellist käivet, valdavalt maksmata tööjõumaksude näol, umbes sada miljonit eurot. Meedias ilmutatavates edetabelites figureerivad need ettevõtted sageli kõrgetel kohtadel, aga vähemalt tööjõumakse neilt millegipärast ei laeku. Kui satuvadki kellegi valvsa pilgu orbiiti, siis kaovad Eesti turult, aga loodus teatavasti tühja kohta ei salli.
Lahenduseks oleks kasutajaettevõtete vastutuse suurendamine analoogselt Soome seadusandlusega, aga miks mitte ka vahendajate litsentseerimisega ja garantiifondide loomise või lisakindlustuse nõudmisega maksulaekumiste ja palgafondi tagamiseks puhuks, kui asjad ei lähe plaanipäraselt. Loomulikult on neid kohti palju veel, üldteada on näiteks üürituru reguleerimatus, kus samuti vähemalt sada miljonit eurot maksuvabalt ringleb.
Toetused jõukamatele
Kui pilk kõrgemale suunata operatiivsetest tegevustest, siis klassikaline ja tegelikult ka paljuräägitud kärpekoht on üleüldine lennukilt raha külvamine. Ka kõige rikkamad inimesed saavad riiklikke toetusi täpselt samas määras nagu töötud ja madalapalgalised, aga paraku pole meie riik selleks piisavalt rikas. Riik ei peaks üldse sättima end igas eluvaldkonnas inimeste elu juhtima ja suunama, vaid sekkuma alles siis, kui teistmoodi tõesti ei saa.
Samuti on jätkusuutmatu erinevate toetuste, pensioni või ka teiste riiklike kulutuste indekseerimine. Ka palgad ei pea igal aastal tingimata mingi protsendi võrra tõusma ja preemiad, tulemustasud ja kohati toimiv 13. kuupalk ei ole avalikus sektoris inimõigus.
Igasuguste toetuste maksmine peab olema ka sisuliselt ja kontrollitult vajaduspõhine, sest isegi praeguses Eestis leidub tegusaid inimesi, kes küsivad tööandjalt ümbrikupalka, sest vastasel juhul kaotaksid nad oma toetused või peaksid maksma suure osa sissetulekust laenuhaidele ja võlausaldajatele. Kaotajaks jäävad jälle nii riik kui ka ausad maksumaksjad.
Seega, personaliseeritud, vajaduspõhine ning miks mitte ka digitaliseeritud toetused – suurema automatiseerimise juures võiksid sajad inimesed liikuda riigitöölt eraettevõtlusesse, selmet pakkuda niigi tööjõukriisis ettevõtlusele konkurentsi kõrgepalgaliste töökohtadega.
Riik teab paremini, mis mulle hea on?
Kõige arusaamatum koht, kus vedeleb maas miljoneid, on muidugi paljude kulukate teenuste puhul valitsev riiklik mentaliteet, sotsialistlik anname-kõigile-kõike-tasuta. Kõrgharidus, ühistransport, tervishoid on vaid mõned näited. Seejuures kurdetakse nende kõigi puhul, et kvaliteet on ebaühtlane ja raha napib. Kuidas me oleme üldse jõudnud olukorda, kus suur osa kodanikest ja ilmselt enamik ametnikest arvab, et riik teab paremini, kuidas inimesed oma elu korraldama ja raha kulutama peavad? Ilmselt enamik ettevõtjatest näeb, et riik on vasakule viltu.
Kui ka muidu võib vaielda maailmavaatelistel alustel, mille eest peaks maksma riik ja mille eest kodanik, siis kindlasti on suurem omaosalus nt tervishoius õigustatud olukordades, kus inimesed on ise teadlikult oma tervist elustiiliga hävitanud. Kui muidu on raske leida õiglast lahendust, siis erinevate era- ja lisakindlustustega saaks reguleerida seda näiteks nii, et riskikäitumise puhul on makse suurem. Ka hariduses tuleks luua stipendiumite ja toimivate õppelaenude süsteem ja ühistranspordis jällegi vajaduspõhised soodustused, mitte tasuta kõigile ja kõike.
Maksude asemel panustaks ettevõtlikkusele
Ükski riik ega ühiskond pole rikkaks või edukaks saanud maksude abil – riigieelarve täiendamiseks on paremaid ja pikas perspektiivis palju jätkusuutlikumaid lahendusi. Isegi üldiselt ühiskonnas toetust leidva riigikaitsemaksu asemel on palju nutikam ja motiveerivam lasta välja riigi võlakirjad – nii saavad panustada need, kes ise seda soovivad ja selleks motiveeritud on ning otsustajad saavad vältida järjekordset üldist maksutõusu.
Meil on väike riik, mis tähendab suurt potentsiaali olla paindlik, personaalne ja nutikas. Paraku kasvab juba aastaid bürokraatia, reguleerimine ning riigipalgaliste arv ja sissetulek.
Kui riik paneks fookuse paindlikkusele ja ausa ettevõtluse suuremale väärtustamisele, mitte erinevatele maksutõusudele, siis veaks meie enda tegusad ja ettevõtlikud inimesed riigi august välja ning aitaks tagasi kasvule, looks uusi töökohti, tooks välisinvesteeringuid ja toetaks eksporti, mis kõik on ka maksulaekumiste ja ühiste hüvede pakkumise eeldus.