Teenusmajanduse Koda tähistab tänavu mais oma kümnendat sünnipäeva.
Oma meenutused koja loomisest pani kirja Teenusmajanduse Koja loomise aktivist ja asutajaliige,
Funderbeami asutaja Kaidi Ruusalepp.
Foto: Unsplash

Ma mäletan, see oli masu aeg aastal 2008. Parasjagu oldi esimesed tõsisemad majandusprognoosid suudetud ära seedida ja oli suht selge, et languse põhi päris käes ei ole. Selles kontekstis tundus uskumatu, et üks seltskond ärksa mõtlemisega inimesi vaatas haavade lakkumise asemel hoopis tulevikku. Mis on see Eesti vara, mille peale oleks võimalik ehitada uus majanduskasv ja Eesti uus edulugu. Liikumise nimi oli tollal „Tark Eesti“. Mingitel segastel asjaoludel õnnestus minulgi nendega liituda ja sellest kujunes üks värvikaid peatükke.

Ega meil ju väga palju valida ei olnud – maa seest midagi tuleviku jaoks ei tule ja maa peal kasvavad mets ja kurgid. Jäävad inimesed ja intellektuaalne kapital. Seega ülesanne oli pealtnäha lihtne - mida teha selleks, et teabemahukat äri Eestis kasvatada. Kuidas tuua Eestisse maailma talente, kuidas hoida enda omasid, kuidas rahvusvahelise kogemusega talentide kogemuse pealt ehitada kaasaegsed ärid ja ärimudelid ja äkki, kõige helesinisemates unistustes, tulevad talendid siia isegi peredega. Eestist võiks saada üks teabemahuka äri keskustest Euroopas.

Kõige enam kõlapinda tekitas tollal „Tark Eesti“ idee sotsiaalmaksu laest. Seda sai ühte ja teist pidi arutatud, arvutatud ja riigijuhtidega räägitud. Hiljem tulid juurde teised teemad, aga sotsiaalmaksu lae pealt läksime ka ennast nö organisatsiooniks muutma. Sest nagu tollane president Toomas Hendrik Ilves meile ütles – mul oleks vaja mingit institutsiooni, kellega dialoogi pidada ja kellele viidata.

Esimene tõsine vaidlus enne koja asutamist oli meil nime üle. Palju variante käis laualt läbi, aga lõpuks jäi kaks alles – Teenusmajanduse Koda või Teabemajanduse Koda. Kuigi terminoloogiliselt korrektne on „teenusmajandus“, siis minu meelest kõnetas „teabemajandus“ meie auditooriumi täpsemini. See on ainuke asi, mis mul tagant järele tarkusena hinge peal on. Teenusmajanduse Koja esimene debatt poliitikutele kujunes selliseks, kus arutati restoranide teeninduskvaliteedi üle... Täpselt nii sügav oli üldplaanis ühiskonna arusaamine teenusmajandusest kui sellisest.

 Mulle jääb eluks ajaks meelde, kuidas Koda asutatud sai. Meid oli 25 asutajaliiget, 15 neist valiti juhatusse. Asutamine toimus meie juures Tallinna Börsi ruumides, aitasin kogu üritust ja paberimajandust korraldada. Ega siis 25-e Eesti tippjuhi ühte ruumi ja ühte sammu astuma panemine ei ole just kerge ülesanne ja kui ma ei eksi, siis mõnel oli ka isikut tõendav dokument koju jäänud. Aga me asutasime selle koja ära! :)

Esimestel aastatel oli organisatsiooni juhatuses tohutu sünergia ja energia. Ideid loobiti siit ja sealt, me käisime ja kohtusime ja selgitasime ja astusime väga palju väikeseid samme. Olime pildis. Igal teisipäeval kell 9 kogunes nö juhtgrupp Madissoni hommikusööki sööma (meie vaikimisi menüüs oli „Egg benedict“ sparglite ja lõhega) ja siiamaani mõne tolleaegse sõbraga (Viljar, tervitused sulle!) käime aeg-ajalt hommikuti Benedikti muna söömas. Kuigi tõsi – Madissoni enam pole.

Teenusmajanduse Koda andis mulle arusaamise sektoristest, millega mul varem palju kokkupuudet ei olnud. Teenuse kasutajana küll (näiteks meditsiin ja disainibürood), aga ma ei teadnud, kuidas neid ettevõtteid juhitakse ja mis on nende ärimudelid. Ma sain aru sektorite ülese sünergia võimust ja oli rõõm olla Koja algses seltskonnas kõige rumalam inimene ümber laual. Minu jaoks absoluutselt enim edasiviiv jõud. Tõeliselt ärgas seltskond ja mis seal salata, anna teravatele inimestele ühine ruum ja nad muudavad terve maailma.

Mida ma väga soovin, on suurema ühisosa leidmine erinevate sektorite ja organisatsioonide vahel. Vaatan hirmuga, kuidas on hakatud lahterdama päris ettevõtteid ja mängu ettevõtteid. Vanu ja uusi. Meie ja nende. Ei saa olla meie ja nende ega päris ja mängu. On üks seltskond ettevõtjaid, on üks majandus ja on üks Eesti. Jooned tõmbame meie, inimesed, ju ise ja see organisatsioon, kes tõmbab kõige vähem eralduse jooni, on võitja. Ma soovin Teenusmajanduse Kojale vähe jooni ja palju võitusid!

Kaidi Ruusalepp