Veel mõni nädal tagasi, kui kõik veel kaunis optimistlik tundus, oli selge, et riigivalitsemise väljakutsed muutuvad ajas tegelikult aina keerulisemaks. Miks? Riigieelarvest enamik on määratud püsikuludeks nagu pension ja tervishoid, ning vaatamata 10 aasta majanduskasvule ei ole meil jätkunud piisavat võimekust leida raha oluliste valdkondades arendamiseks. See ei ole kriitika vaid reaalsus.

Olen nõus, et olukorras kus maja põleb, on esmatähtis see kustutada. Juba niigi pretsedenditu rahatrükk jätkub veel suurema hooga ja Eestil ei ole sellest ühtegi mõistlikku põhjust lõpuks ometi mitte osa võtta. Olematu riigivõla kasv antud olukorras on elementaarne - abipaketid aitavad raha suunata kõige kriitilisemas seisus sektorite päästmiseks, kuid kirjeldatud väljakutseid odav laenuraha ei lahenda.

Cash is king, efektiivsus ja paindlikkus on võtmetähtsusega

Palgakulu on Eestis konkurentsitult kõige kõrgemini maksustatud majandussisend. Sellepärast teeb kriis teenusettevõtjate olukorra iseäranis keeruliseks ja sunnib töökohtade kiirele vähendamisele, mis omakorda lööb tugevalt tööjõumaksude laekumisi, rääkimata tarbimisest. Seda seetõttu, et teenussektoris on peamine põhivara inimesed ja teadmised. Nii tehnoloogia-, meditsiini-, finants-, haridus-, õigus-, konsultatsiooni-, kinnisvara- kui loomevaldkondades. Nende kulubaasist moodustab suurema osa palgakulu, samal ajal annavad nad suurima osa kaasaegse majanduse SKT-st.

Sellest tulenevalt on Teenusmajanduse Koda ja FinanceEstonia saatnud valitsusele ettepanekud peatada sotsiaalmaksu tasumine vähemasti kolmeks kuuks kõikidel ettevõtetele. Mõju riigikassale on kiire, kuid sotsiaalmaksu peatamine aitaks vähendada töökohtade kaotamist ja palgalangetusi. Tegemist ei ole riigilt abiraha küsimisega, vaid kriisi mõju vähendamisega oluliste teabetöökohtade loojatele, töövõtjatele ja maksumaksjatele.

Leian, et iga Eesti inimene peab saama olla isemajandav ja soovi korral võimalikult sõltumatu. Nii nagu praeguse kriisiga võitlemisel on igal inimesel isiklik vastutus ka jätkusuutliku ja hästi toimiva riigi kujundamisel.

Meenutades president Meri ütlust olukorra ja tuleviku kohta loodan ma väga, et meie ettevõtted tulevad kriisist välja tugevamana ja konkurentsivõimelisemana. Ning et ka valitsusaparaat tajub sisemise efektiivsuse tähtsust, leiab uusi vahendeid riigi arendamiseks ja vajadusel teeb ka selged otsused, kus ja millega riik ei peaks või uutes oludes lihtsalt ei suudagi tegutseda.