Kuidas on mõjutanud kriis teie igapäevast tööd riigikontrolörina?

Kriis on toonud Riigikontrolli audiitorite ja analüütikute töölauale hulga valitsuse kiirelt kokkupandud kriisimeetmeid, mille rakendamist me jälgime. Vaatame rahajagamise läbipaistvust: kas tingimused ja tingimuste rakendamine tagab võrdse kohtlemise, kes taotlejatest said toetusi, kes taotlejatest ei saanud ning miks ei saanud või miks said. Eelkõige puudutab see KredExi, Maaelu Edendamise Sihtasutuse ning Ettevõtluse Arendamise Sihtasutuse kaudu rakendatavaid kriisimeetmeid.

Lisaeelarvega eraldati valitsusele tavapärasest suuremas mahus reserv (kokku 2020. aastaks üle 300 miljoni euro), millest valitsus saab omal äranägemisel teha erakorralisi kulutusi. Ka selle kasutamisel hoiame silma peal.

Millised on peamised õppetunnid riigi poolelt vaadatuna?

Kriis annab võimaluse anda tagantjärele selge hinnangu veel hiljuti levinud hoiakule, et reservid põlevad kasutult või et Eestil on laenamiseks ruumi palju ja see ruum tuleks kohe kasutusele võtta. Praegu võime end tunda õnnelikult, et keskvalitsuse reserve oli koroonaviiruse levikust tingitud kriisi alguseks ikka veel järel – vaatamata varude hoogsale vähendamisele viimastel n-ö headel aastatel. Just reservid ja väike laenukoormus lubavad nüüd rahulikuma südamega minna eelarvega mõningasse defitsiiti ja võtta mõõdutundega laenu, kartmata, et selle tagasimaksmine mõistliku kasutamise korral tulevikus üle jõu käib. Liigne uljus eelarvereeglite lõdvendamisel ja laenu võtmisel oleks meid kriisi alguses pannud hoopis teise olukorda. Loodetavasti on see meeles ka tulevikus.

Kuidas saame selgeks teha, mida riik üldse peab tegema, et seejärel otsustada, kuidas suudaksime seda teha kodanikule mugavalt, ent maksumaksjale efektiivselt?

Kuldset nimekirja sellest, mida ja kuidas üks riik tegema peab, ei ole olemas. Valikud on seotud vajaduste, võimaluste ning maailmavaateliste eelistustega. Vastuse leidmine küsimusele, mis võiks olla riigi tuumikfunktsioonid ja millised kõrvalfunktsioonid, ongi keeruline, kuid sellistest aruteludest ei ole pääsu. Ressursse pihustades on võimalik teha kõike natuke ning mitte midagi hästi ja piisavalt. Vahest oleks lihtsam, kui alustaks selle probleemi lahendamist esialgu teisest otsast. Mida peab tegema asemel peaks küsima seda, mis on need ilmselged asjad, millega riik/ministeerium/asutus/ametnik mingil juhul üldse tegelema ei peaks või mille puhul tuleks sekkumist oluliselt vähendada.

Igal aastal, kui on vastu võetud uus riigieelarve, on avalikkusele pakutavad põhisõnumid ja valitsuse edukuse mõõdupuu see, kui palju keegi raha juurde sai või milliseid uusi põnevaid meetmeid on inimeste heaolu suurendamiseks rakendatud. Mida mõõdad, seda saad. Ehk on saabunud aeg, et valitsuse ja ministrite edukust ei mõõdeta selle järgi, kui palju valitsemisalale raha juurde saadi. Selle kõrval tuleks küsida, kuidas minister, ministeerium või muu asutus olemasolevat raha mõistlikumalt kasutas ning millised ebaefektiivsed meetmed ja protsessid muudeti lihtsamaks või lõpetati sootuks.
 

Laenumiljardid lisanduvad riigieelarvesse – mida me nende eest saame?

Kogu laenumiljardite ambitsioon või ambitsioonitus on lisaeelarvega täpsustatud riigieelarves näha, sedavõrd kui sellest tavalugeja silmale loetamatust dokumendist on võimalik aru saada. Kuna Riigikogus vastu võetud lisaeelarvega riigieelarve kulupoolt ei vähendatud, kaetakse laenuraha arvelt maksutulude vähenemisega kaasnevat tuluauku ning rahastatakse kevadel avatud kriisimeetmeid, sealhulgas mõningaid investeeringud. Kui riigieelarve kulupoolt järgmise aasta riigieelarves ei vähendata, siis läheb laenuraha osaliselt vaja ka järgmise aasta jooksvate kulude katteks. Suur hulk laenuraha on praegu ka reservis. Riigijuhtimises on „vaba“ raha alati kiusatuseks.