Taustast nii palju, et 2014. aasta 1. detsembril jõustunud isikut tõendavate dokumentide seaduse järjekordne redaktsioon andis võimaluse väljastada digitaalne isikutunnistus isikule, kes ei ole Eesti kodanik ega resident. E-residendi digi-ID on pildita kiibiga plastikkaart, tehnoloogia mõttes ei midagi erilist. Tormilise rahvusvahelise meediakajastuse üheks põhjuseks oli see, et Eesti hakkas esimese riigina maailmas neid kaarte väljastama oma saatkondades kõigile soovijatele. Kaardi omanik saab Eesti isikukoodi ning võimaluse kasutada Eesti e-teenuseid. Eestis ettevõte registreerimisel aga avaneb ligipääs atraktiivsele Euroopa ühisturule.

Kaasnenud meediakajastuse kõige kasulikum osa oligi kuvand Eestist, kui moodsaimast riigist oma ettevõtte registreerimiseks. Maailma tegusatele inimestele terendas võimalus asutada firma ja saada pangakonto oma teenuste müügiks internetis. Meie jaoks enesestmõistetavad vabadused, kuid maailma ebaõnnestunud riikide elanike jaoks uskumatu pakkumine. Tegemist oli potentsiaalselt kümnete miljonite geoblokeeritud inimeste elu paremaks muuta aitava innovatsiooniga. Mõne aastaga sai aga siiski selgeks, et suurepärasest tiimist ja nõudluse olemasolust hoolimata on isegi esimesed 10 miljonit e-residenti liiga suur samm väikese Eesti jaoks, või siis vähemalt murelike ametnike ja Rootsi pankade jaoks.

Tänaseks on programm kohandatud esialgsest ambitsioonist õhemaks ning keskendunud maailma muutmiselt riigi otsestele maksutuludele. Rootsi panku asendavad teiste riikide finantstehnoloogia ettevõtted. Suur hulk Eestis osaühingu registreerinud inimesi on üllatuslikult pärit EL liikmesriikidest, kus paberimajandus ja avalike teenuste ebaefektiivsus on mikroettevõtja jaoks liiga suur peavalu. Riigikontrollilt tuli hiljuti kriitilisi noote programmi poolt kasutatava statistika ja e-residentide taustakontrolli kohta, kuid suures plaanis on ametkonnad e-Residentsuse omaks võtnud.

Kuid mis on seis programmi sisulise poolega kuus aastat hiljem? Kahjuks olen arvamusel, et hoog on osaliselt raugenud koos ambitsioonide kärpimisega. Ühekordse suurepärase juriidilise innovatsiooni jätkuks on vaja uusi tootearenduse võimalusi leida. Meil on üle maailma ca 50 000 kehtiva Eesti digitaalse isikutunnistusega inimest, kes on asutanud ca 15 000 osaühingut. Maksutulu pisut juba koguneb, kuid esialgset ambitsiooni arvestades tuleb julgemalt järgmisi samme teha.

Minu viis nõuannet uuele juhile ja tema seitsmele ülemusele on järgmised.

1. E-Residentsus ei ole teenus, vaid platvorm Eesti teenuste eksportimiseks

E-resident saab oma kaardiga meie väikesesse äppipoodi küll sisse logida, kuid ostuks peab mõni äpp talle ka kasulik või huvitav olema. Ilma era- ja avaliku sektori koostööta on keeruline välja töötada teenuseid, mida sooviksid osta miljonid kasutajad üle maailma. Oleks naiivne arvata, et paremad inglisekeelsed koduleheküljed on kõik mis edust puudu. Teenuste uuendamisel ja väljatöötamisel tuleb lähtuda ideaalidest, pudelikael ei ole tehnoloogia. Eesti startupide kogenud tootejuhid saaksid siin ehk appi tulla. Ideaalidest lähtudes peame sihiks seadma maailma parimaks virtuaalseks ettevõtluskeskkonnaks saamise, mis eeldab ka juriidilise innovatsiooni jätkumist.

2. E-Residentsus vajab uusi teenuseid, mis lahendavad olulisi probleeme

Kui maailma miljonitel diginomaadidel oleks õnnest puudu ainult Eesti e-residendi kaart, oleks neid nende loodud ettevõtteid juba oluliselt rohkem. Tuleb tuvastada järgmised maailma ettevõtjate jaoks olulised probleemid, mille lahendamiseks saame disainida sobivad teenused ja regulatsioonid. See eeldab loomingut, tuleb luua midagi uut, mitte ainult täiendada vana. Kas meil on midagi konkurentsivõimelist pakkuda riskikapitali Euroopasse investeerijatele, investeerimisfondidele, valdusfirmadele, e-kaupmeestele, iduettevõtetele, maksevahendajatele ja mikroettevõtjatele? Lõpuni uurimata on võimalus pakkuda residentidele mõeldud teenuseid piiriüleselt, näiteks e-haridust, rahvusvahelist ravikindlustust, pensionit jne.

3. Riigid konkureerivad ettevõtete ja maksutulu endale saamise nimel

Eelmises punktis mainitud sihtgruppidele teenuste loomisel pole me kahjuks esimesed, isegi kui kaartide osas saime korraks punktivõidu. Küll teised aktiivsed riigid ka kaarte jagama asuvad, kui neid füüsilisel kujul siis enam vaja on. Mobiilis toimiv Smart-ID on Eestis levinuim autentimisvahend, mille saamiseks ei pea minema saatkonda või PPA-sse järjekorda.

Teiste riikidega konkureerimisel oleme ajalooliselt alla jäänud otseinvesteeringutes. Võitluses parimate töökohtade ja kapitali pärast oleme väike  lennuühendusteta ääremaa. Kas e-Residentsuse abil suudame koos luua midagi enamat, kui üks ära jäänud suitsev tehas või sada töökohta? Vastus on minu jaoks kahes eelmises punktis. Virtuaalkeskkonnas miljoneid kliente teenindades ei pea me ka immigratsiooni piirmäära üle taidlema. Võrdlev analüüs maailma juhtivate riikidega annab meile signaale, millises suunas on vaja liikuda.

4. E-Residentsus ei saa lahendada riikide kasvavat väljakutset maksude kogumisel

E-Residentsuse kriitikud on tähelepanu juhtinud sellele, et kehtivas rahvusvahelises raamistikus on riikidel õigus maksustada oma territooriumil tegutsevaid ettevõtjaid, sõltumata nende ühingu registreerimise asukohast. Internetis tegutsev ühemehefirma ei peaks seetõttu dividendidelt tulumaksu tasuma mitte Eestis, vaid end asutaja koduriigis püsiva tegevuskohaga maksukohustuslaseks registreerima.

e-Residentsus ei ole juurde loonud ühtegi uut probleemi ei Eestis ega laias maailmas. Maksukuulekus on riigi ja tema kodanike vaheline moraalil ja vastastikusel kasul põhinev suhe. Soome ja Rootsi võimud on aastaid oma kodanike ettevõtteid Eestis jälginud, meie tulumaksusüsteem on neile pinnuks silmas. Tuletan meelde, et ei Suurbritannia, Holland ega Iirimaa ei ole prioriteetseks pidanud ülejäänud Euroopa maksukogujaid, vaid oma riigi tulusid. Vürtsi lisamiseks küsin, et kas me saame eeldada Eesti lähiriikide kodanikelt lojaalsust ebademokraatlikult ametis püsivate veriste diktaatorite maksukogujatele? Eestil on võimalus endale juurde saada lojaalseid maksumaksjaid, kui me seda vaid soovime.

5. E-Residentsuse osakond ei suuda üksi maailma muuta

EASi välisinvesteeringute keskuse ühe osakonnana on e-Residentsuse programm väga piiratud võimega kõige kirjeldatu elluviimiseks. Talendikad inimesed lahkuvad riigitöölt, kui nad ei näe valitsuse ja ametkondade sisulist toetust. Koalitsioonierakondade vahel jaotatud isepäised koalitsiooniministeeriumid peavad ilma keskse koordineerimiseta tahtma ja suutma teha koostööd riikliku tähtsusega programmide nimel. Uue ambitsioonika juhi tulekul on meil võimalus koos ära teha midagi, mille üle koos saaksime rõõmustada tibusid loendades. Teenusmajanduse Koja poolt toetame uut juhti ja valitsust omapoolsete lahenduste väljatöötamisega.

Ivar Veskioja
Teenusmajanduse Koda
nõukogu liige