Teenusmajanduse Koda tähistab saabuval kevadel oma kümnendat sünnipäeva.
Mis ajendas üht aktiivset seltskonda Koda looma ning milline oli sünnilugu?
Oma mõtted pani kirja Teenusmajanduse Koja üks loojatest, Joel Volkov loovagentuurist TANK.

Kui mina Teenusmajanduse Koja initsiatiivist teada sain, oli Targa Eesti seltskond juba mitu aastat koos käinud ning otsis nüüdseks mingit selgemat väljundit, et endaga uue ajastu ettevõtjaid liita ja ühiselt kasvada. 10 aastat tagasi oli Eestis majanduslanguse järgne ioniseeritud õhk. Üsna selgeks oli saanud, et vanal moel enam edasi minna ei saa – uued tehnoloogiad ja ärisuunad vajavad laiemat kandepinda.

Kuid vananevad dogmad ei tahtnud veel oma varemetelt lahkuda ja seisid oma roostetavatel jalgadel kõigele uuele vastu. Start-upides nähti raha põletavat tolakarja (mis alguses üsna nii oli ka), igasuguses piireületavas tehnoloogial põhinevas äris nähti turvariski (kahjuks kehtib see arvamus osaliselt tänaseni) ja loomemajanduses lihtsalt väikest kampa koordineerimatuid hulle (mis samuti ei olnud päris vale).

Mis aga kõige kurvem – hoolimata nende nö ebastandardsete majandusvaldkondade vigadest ei soovinud riik (ega edukad tööstusjuhid) näha potentsiaali. Silmad pandi lihtsalt kinni ja ignoreeriti terveid valdkondi ja nende vajadusi. Olgu selleks siis turundus, infotehnoloogia, arhitektuur, investeerimisteenused või tervishoiuteenused – kõik kõrget lisandväärtust omavad teenusmajandusvaldkonnad. Ainuke mõjukas osapool, kes ka ise samasse valdkonda kuulus, olid juristid, kes teadsid enda kogemuste najal, et ühe teenussektori korrastumise puhul tõusevad dramaatiliselt selle kasumlikkus, autoriteet ja levik. Seetõttu olid nad rõõmuga nõus inetute pardipoegadega ühinema. Ja nii sündiski Teenusmajanduse Koda – inetu pardipoeg, kes ütles üsna selgelt välja, et ei salli rumalust ning viskas ideoloogilise kinda Kaubandus-Tööstuskojale. Oli ainult õiglane nõuda tähelepanu neile asjadele, mis võibolla pole veel suured, kuid võtavad mõnekümne aastaga ohjad üle nii tööstuses kui kaubanduses. Ja nii on ka juhtumas. 

Ma väga imetlen tänase päevani kõiki neid lahedaid tüüpe, kes Koja asutasid. Nende seltskonnas veedetud tunnid olid minu jaoks tohutu privileeg. Me sünteesisime ühiskonna risti ja põiki läbi. Me pöördusime kõikide instantside poole ja toppisime oma nina kuhu vähegi toppida sai. Me kasutasime kõiki oma sidemeid ja kontakte, et leida kohti, kus meie ideedel võiks olla kandepinda. Me võtsime sõna ja lõime uusi platvorme. Me rajasime vundamente finantsteenuste, tervishoiu, rahvusvahelise tööhõive ja piireületava äritegemise kontekstis. Me toppisime oma nina riiklikusse ettevõtluse arendamisse ja start-upinduse tõhustamisse Eestis. Kõrgharidusse, seadusloomesse ja eetikasse laiemalt. Me rääkisime kaasa ka riigi kui brändi arendamisse. Me tõstsime lauale riikliku ettevõtlusstatistika probleemid. Süvenesime pensionifondide investeerimispiirangutesse ja aitasime kõik ühiselt e-residentsuse lippu püsti hoida.

Kui sellele kõigele tagasi mõelda, siis seda oli päris palju, mida me endalegi aru andmata tegime. Ja mida Koda tänaseni teeb. See kõik on võimalik ainult siis, kui laua ümber on mehed ja naised, kes pole kunagi rahul enda panuse määraga. Kes hea meelega tõusevad kasvõi keset ööd üles, et ühist asja ajada. Ja tihti nii tehtigi – päeval polnud lihtsalt aega artikleid kirjutada.

Paari aastaga saavutasime positsiooni, kus nii valitsuse liikmed kui president ei saanud meid enam eirata. Teenusmajanduse Kojast sai partner ministeeriumitele, innovatsioonihuvidega erakondadele, riiklikele ettevõtlusorganisatsioonidele ja teadusasutustele. Aktiivsematest koja liikmetest said superstaarid ja uued spinn-offid tekitasid omakorda klastreid ja tegevusi, mis on ühiskonda aidanud edasi liikuda.

Heietada võiks pikalt, aga ma loodan, et keegi kirjutab kunagi Teenusmajanduse Koja saamisloost ja salapärasest mõjust raamatu. Ma kindlasti ei taha kogu seda alguslugu heroiseerida, kuid omamoodi kangelastena ma oma kaaslasi nägin küll. Sest nad kõik pingutasid ühiste eesmärkide nimel oma võimete piiril – hoolimata päevatöö rõhuvast koormast. Ja mitte kellelgi ei tulnud kordagi pähe selle eest mingit tasu või privileege küsida. Ma võrdlesin meid tihtipeale oma peas mingi salaorganisatsiooni või salaorduga, millel pole kindlat asukohta ega vormi, kuid mis sellest hoolimata omab tajutavat mõju ühiskonna väga erinevates punktides. Mitte kunagi oma, vaid ühiskonna kasu silmas pidades. Romantiline, kas pole?

Minu jaoks inimesena oli Koja asutamises osalemine väga oluline õppetund, kuna sain sisuliselt selgeks kaks asja: esiteks – ära seisa millegi vastu, vaid ole millegi poolt ja teiseks – kõige suurem kasu sünnib siis, kui keegi tegijatest ei pea enda kasu silmas. Kõlab võibolla jube filosoofiliselt, kuid on tegelikkuses täiesti praktiline tõdem.

Mul on hea meel näha, et algsest inetust pardipojast on 10 aasta jooksul kasvanud kena luik, kellega kõik arvestavad ja kellel on võimalik kaasa rääkida ühiskonna igas aspektis. Kõrvaltvaatajana võibolla igatseksin ma näha tänase Koja sees rohkem seda nälga ja isu tegelikult ka midagi muuta. Teenusmajanduse Koda on üks väheseid poliitilise paradigma muutusest puutumata jäänud majandusorganisatsioone, kellel on reaalsed hoovad amokki jooksvate poliitikute kantseldamiseks. Lolluse määr on kasvanud ohtliku piirini. Aeg on uuesti kaevikutesse laskuda ja geriljameetoditega ühiskonda tagasi progressi rajale lükata.

Illuminati!

Joel Volkov
Tank