Püüan siinkohal markeerida teemat, millest tuhatkond külalist ja sadakond poliitikut ja kõrgemat riigiametnikku tegelikult ettevõtlusest jutustades rääkida võiks. See on: kuidas suudame me tagada meie kodanike heaolu ja selle, et neil on majanduslikult kasulik Eestis elada ja tegutseda? Väidan, et praegu see nii ei ole ja probleem pole omane mitte ainult Eestile, vaid kogu Euroopale. Oleme regioonina majandusarengu rongilt kui mitte juba maha jäänud, siis vähemasti kohe on kõlamas uste sulgumisest teavitav vile.

Suur äri on Euroopa hüljanud

Allpool mõned analüüsid, mis iseloomustavad seda juurprobleemi, millega Eesti osana kogu vanast mandrist silmitsi seisab. Prantsuse tunnustatud majandusteadlane Nicolas Veron on võrrelnud 500 maailma kõige väärtuslikuma ettevõtte turuväärtuste jaotumist kolme erineva regiooni vahel maailmas läbi viimaste aastasadade. Sada aastat tagasi valitsesid Euroopa ja Ameerika korporatiivses mõttes võrdsetena maailma ja emerging market’it ei olnud veel õieti olemaski. Nüüd oleme aga olukorras, kus Euroopa ja siinsed ettevõtted on 5-6 korda maha jäänud Ameerikast. See ei ole marginaalne, vaid meeletu vahe. Meie positsiooni on üle võtnud arenevad turud ja USA on enam-vähem samas seisus. Tegelikult on vaikselt toimumas katastroof ehk kogu see raha teeniv osa majandusest arvab järjest rohkem, et ta peaks seda tegema Euroopast väljaspool. Euroopas teevad seda ainult need, kes teenindavad konkreetselt siin asuvat Euroopa klienti. Niipea kui sa tahad aga tänases globaalses majanduses maailmaturule minna ning ekspordiga tegeleda, kolid sa Euroopast minema ja teed oma investeeringud mujal.

USAst oleme maas 20 aastat

Igatmoodi võib neid asju vaadata – Rootsi tippmajandusteadlased Fredrik Bergström ja Robert Gidehag uurisid, kui palju on Euroopa majandus USAst maha jäänud. Kurb lugu on see, et meie suur eeskuju Rootsi, kelle poole muudkui püüdleme, oli juba uuringu hetkel – aastal 2004 – USAst maha jäänud 22 aastat. Kogu Euroopas on majandus USAst maha jäämas. Kui Euroopas elab täna umbes 500 miljonit inimest ja USAs ca 320 miljonit inimest, on sisemajanduse koguprodukt mõlemal juhul sama ehk umber 19 triljonit. Inimese kohta arvestades on aga 1,4 kordne vahe USA kasuks ehk USA toodab rohkem lisaväärtust. Nüüd on küsimus, et kuhu see lisaväärtus läheb, sest alguses ju toonitasime, et räägime kodanike heaolust.

Euroopas rikkad, Ameerikas kehvikud

Selle kohta pakub värsket uuringut Ryan McMaken, kes võrdles leibkonna mediaanheaolu USAs ja OECD riikides (2015), võttes arvesse ka kõiki tasuta riigiteenuseid ja nüansse. Ja heaoluriik nagu Rootsi oli USA osariikide seas oma kodanike jõukuse poolest tagantpoolt kuues ehk kõige mahajäänumate seas. Ehk et kodanikel ei ole liiga hea elada selles sotsialistlikus Rootsis. Kui vaadata Euroopat laiemalt, siis ainsad rikkad riigid on Luksemburg ja Šveits, kus on natuke teistsugune majandusmudel kui ülejäänud Euroopas ning Norra, kus on palju naftat. Šveitsi ja Luksemburgi majandusmudelid on muuseas päris lähedased USA omale fiskaalpoliitika mõttes.

Siin tulebki mängu riigi roll majanduses. Kui NSVL-s kontrollis riik 100% majandust, siis Šveitsis on see protsent 33% ja USA-s 26%. Euroopas Liidus on see joon keskeltläbi 50% juures. Kõige suurem vahe käriseb sisse sellest, kas riik valitseb ise sotsiaal- ja haridussektorit.

Kui vaadata riigi osakaalu majandusest, siis Euroopas on see kuni 2 korda suurem kui võrdlusgrupis USAs või rikkas Šveitsis-Luksemburgis. Ja samamoodi on oluliselt madalam riigi osa majanduse juhtimises emerging market’i riikides. Kuna riik kontrollib seal majandust palju vähem, peab ta koguma palju vähem makse. Ettevõtja seisukohalt on USAs ka palju lihtsam äri alustada, sest riik jagab temaga riske – makse hakatakse võtma alles siis, kui oled asja käima saanud. Euroopas maksustatakse ärisid aga loomise hetkest. Ettevõtte asutamiseks on Euroopa äärmiselt kehv koht ja see on üks juurpõhjustest, miks siin pole enam suuri rahvusvahelisi ärisid. Kui ikkagi 100 aastat on trumme põristatud ja sellist poliitikat rakendatud, siis nüüd on tulemus käes.

Väga paljud asjad, mida Euroopa riikides tehakse, ongi maailmaturu mõttes hinnakonkurentsist välja langenud. Maailma TOP15 tehnoloogiafirmast on ainult üks – SAP – pärit Euroopast. Kõik ülejäänud on Aasiast või Ameerikast. Euroopas lihtsalt ei saa sellised ärid kasvada – esimesest tegevuspäevast alates on kõik maksude tõttu liiga kallis, et seda maailmaturul müüa. Ja veel hinges püsivad Euroopa tehnoettevõtted teevad oma tütarfirmasid Valgevenesse nagu Helmes või Aasiasse või Brasiiliasse.

Miks on maksud kõrged?

Miks on siis maksud kõrged – eks ikka selle pärast, et riik tahab kõiki teenuseid ise pakkuda. Olukorra tõsidust näitabki kõige paremini maksukiil ehk see kui palju jääb teenuse eest küsitavast lõpphinnast kätte selle osutajale ja kui palju võtab raha ära riik. Kui USAs teed teenuseäri, siis umbes poole kunde poolt makstust maksad ära riigile, enamikus Euroopa riikides võtab tegelikult enamiku ära riik.

Poliitikud ei saa ühest asjast aru, et eksitseerib nõudluse ja pakkumise tasakaalukõver turul ja sama kehtib ka maksude suhtes. Klassikaline ärikoolide näide räägib McDonalds’i burgeri hinna ja nõudluskõverast. Kui seesama kõver tõsta ümber riigisektorisse, saame maksumäärast sõltuvat maksulaekumist iseloomustava Laffer’i kõvera. Sellest selgub, et ühest hetkest alates maksustavad riigid ettevõtteid nii kõrgelt, et nad saavad vähem raha kätte kui laekuks madalama maksumäära korral. Tänases Euroopas on see punkt mitmes turusegmendis juba käes. Kuigi mitte alati –kui töötad ettevõtjana siseturule ei ekspordi midagi, siis pole sul suurt vahet, mis on maksumäärad. Seda eeldusel, et maksuamet suudab nõuda kõikidelt maksud sisse ja valitseb ses mõttes võrdne konkurents.

Välja ei rända ainult inimesed, vaid ka firmad

Meil on juba harjutud muretsemisega kaaskodanike äramineku, demograafilise augu ja muude selliste tõsiste teemade üle, aga täpselt sama tõsine mure, millest keegi ei räägi, on korporatiivne väljaränne. Meil ei ole ju enam suletud riike, kes saavad oma keskkonda ja maksundust omatahtsi kujundada ja kodanikud ning ettevõtted peavad sellise situatsiooniga leppima. Nüüd minnakse lihtsalt ära. Ja eksportivad ettevõtted lasevadki juba vaikselt jalga.

On lugematu hulk probleeme, mida selle paksu riigi ülalpidamiseks vajalik kõrge maksukoormus meile kaasa toob kodanikena. Ühtepidi ei taha tark tööjõud siin püsida ega siia tulla, teisalt see 100 000 väljarännanut, kes selgelt ei hinda Eesti riigi poolt pakutavat diili – maksu võtame nagu mujal, aga vastu pakume oluliselt kehvemat teenust. Paraku ei ole lahendus kõrgem maksukoormus, et rohkem teenust pakkuda. Sellest saab allakäiguspiraal ainult hoogu juurde.

Räägime palju solidaarsest maksusüsteemist ja solidaarsest ühiskonnast. Kui vaadata numberid, on asi solidaarsusest väga kaugel. De facto 90% maksukohustusest maksavad tööandjad ehk ettevõtjad. Demagoogil on hea öelda, et tööjõumaksud maksab ju sisuliselt ikkagi töötaja, aga reaalsus on see, et see ei ole töötaja maksukohustus ja juhul kui miski on maksmata, ei nõuta isikuliselt temalt välja kopikatki. Selline maksukorralduse kontseptsioon on kaval poliitiline lüke, mis 90ndate alguses seaduseks tehti. Ettevõtted aidaku maksuraha kokku koguda ja töötajad ehk siis enamus valijatest nagu ei tunnegi, et neid maksustatakse. Neile luuakse poliitikute poolt kuvandit, et vot kus hea riik pakuks teile veel seda või teist, kui ainult koos suudaksime neilt ettevõtjatelt rohkem raha välja pigistada. Aga kui see 4% rahvastikust, kes praegu ettevõtjad on, siit riigist lahkub, siis kes hakkab neid makse maksma? Või need 5000 ettevõtet, kes praegu maksavad ära 90% riigieelarve tuludest?

Tänase häda põhjus on Bismarcki innovatsioon

Majandusmehhanism, mis on Euroopa Liidu õnnetuseks, sai alguse 130 aastat tagasi Otto von Bismarcki ajal “turule toodud” pensionikontseptsioonist – kehtestati riiklik pension, et hoida oma sõdureid distsiplineeritu ja motveerituna. Kõik olid rõõmsad varem enneolematu lahenduse üle ja keegi ei mõelnud, et pensioniiga pandi 70 aasta peale, milleni toona vähesed elasid. Riigile ei maksnud lubadus suurt midagi, aga idee osutus väga populaarseks. Paarkümmend aastat hiljem võtsid selle pisut modifitseeritult üle ka britid ja sealtpeale laienes ümberjagamismajanduse vähkkasvaja kiiresti juba igal poole. Kuna valitsus on loomulik monopol, siis juhus see, mis majandusseaduste järgi juhtuma pidigi – riiklik sektor hakkas muudkui laienema ja laienema. Selline struktuur ei saagi muud teha kui kasvada, sest valijad nõuavad muudkui, et andke meile veel rohkem “tasuta teenuseid”. Nad ei saa ju reeglina aru, kelle taskust selle kinnimaksmiseks vajalik raha tuleb. Poliitikud aga selleks, et võimul püsida, muudkui annavadki juurde. Ja selleks, et anda saaks, tuleb aina rohkem makse koguda. Makse saab jõuga koguda ja mittemaksjaid karistada. Ettevõtjad küll vinguvad, aga neid on ainult 4% populatsioonist. Sel pole tähtsust, sest valimiste tulemust nad ei muuda.

Lõhume lõpuks selle riigimulli?

Analüütikud ja ajakirjanikud armastavad meil ikka rääkida kord tehnoloogiamullist ja siis kinnisvaramullist – millal hakatakse rääkima “government bubble’ist” ehk jätkusuutmatust avaliku halduse mudelist?

Ühel hetkel tuleb seda kuidagi piirata, sest vastasel juhul me jõuame sinna, et ei ole enam midagi ümber jagada ja “tasuta” pakkuda. Süsteem on jabur ka selle pärast, et võtame inimestelt raha ära ja siis pakume neile “tasuta” teenustena tagasi, kusjuures vahepeal on veel “administreerimiskuludena” suur osa sellest rahast juba ära kasutatud või tuuri pandud. Kusjuures inimesed ei vajakski seda “tasuta” asja niipalju. Nad jõuaksid ka ise osta täpselt seda, mida vajavad, kui ainult neile see nende raha kohe algusest kätte jääks. Muidugi on küsimus, kas inimesed ikkagi oskavad ise osta meditsiini- või haridusteenuseid? Sotsialistide põhitees on paternalistlik hoiak, et inimesed ikka ei tea nii hästi kui riik.

Paratamatult tuleb ehk kedagi abistada ja nõustada, aga valdavas osas on inimestel endal pea otsas ja täna nad ju suure osa eluks vajalikke otsuseid niikuinii teevad.

Ühesõnaga – meie ees seisab ülesanne saada aru, kuidas saaksime riigi rolli majanduse tsentraalsel ja paratamatult ressursse raiskaval juhtimisel vähendada ja inimestele endale anda ratsionaalsemate ja efektiivsemate otsuste tegemiseks kätte nii raha kui uue süsteemi haldamiseks vajalik kaasaegse infotehnoloogia infrastruktuur.

Räägime viimastel aastatel palju riigireformist, kuid kõik see, mis seni toimunud on või tulemas, meenutab rohkem haiglas käivat ägedat vaidlust, millise meigiga kadunuke parem välja näeks, selmet keskenduda elupäästmisele. Riigina oleme juba erakorralise meditsiini osakonna ooteruumis ja ellu jäämiseks peame hakkama kardinaalseid ümberkorraldusi tegema. Hiljemalt patsiendi 100. sünnipäevaks luban koos kaasamõtlejatega välja käia ka ühe võimaliku kompleksse raviplaani – infoühiskonnapõhise riigijuhtimismudeli. Senikaua aga rõõmustame ettevõtlusnädala, eesistumise, EV100 ja muude eestlasest müügimehe mõtteviisile omaste klientide agressiivse ootamise lahenduste üle. Ja mõtleme koos, mis on pildil valesti ettevõtja ja kodaniku seisukohalt.