Milliseid samme peaks astuma, et Eesti oleks jätkusuutlik, efektiivne ja edukas riik? Riigi rahakotis olev auk ei lähe kuidagi väiksemaks, ometi ei ole silmapiiril näha ka ühtegi jõulist muudatust kaasa toovat plaani. Ehk oleks aeg riigi pidamine päriselt jõukohaseks muuta? Teenusmajanduse Koja juhatuse esimees Jaan Pillesaar pani kirja oma mõtted, mis kannavad koja väärtusi ja ideid, kuidas saaksime koos üles ehitada sellise Eesti, mis pakuks rõõmu ja heaolu ka meie tulevastele põlvkondadele.

                                                                         Artikkel esmailmus Eesti Päevalehes 22. oktoobril 2019
                                                                                                                                    Reporter: Romet Kreek                                                                                                                                             Foto: Rauno Volmar

Kas Helmesel on mõni arengupidur?

Globaalselt ei ole meie väga lahedas äris mingit arengupidurit. Töö käib suurte lahendustega, mis muudavad maailma. Aga Eesti ei ole tarkvara arendamiseks hea koht, kuna tarka tööd maksustatakse siin väga kõrgelt. Õnneks on Euroopas teisi riike, kus on maksuerandid ja tööjõumaksukoormus väga mõistlik. Näiteks Bulgaaria. Kui seal saab hea arendaja 3000 eurot palka, siis tööandjale on kulu tema kohta 3500 eurot. Kui Eestis saab hea töötaja 3000 eurot palka, siis tööandja kulu on 5200 eurot. See on piisavalt suur kuluvahe, maailmaturul sellise hinnavahega ei konkureeri. Seetõttu ei ole me Eestis viimase viie aasta jooksul peaaegu üldse kasvanud. Meie kiire kasv tuleb väljastpoolt Eestit, kus on soodsam tarku töötajaid palgata.


Kas Eesti IT-sektor saab areneda, meelitamata talente väljastpoolt Eestisse?

Siin on selged piirid ees. Kõik Eestis olevad talendid on juba hõivatud. Ülikoolidest kasvab neid väga aeglaselt peale. Loomulikult tuleb talente siis sisse tuua ja meie toome neid ka. Tavaliselt lõppeb see sellega, et mõistlikum on luua töökohad mujale. Targa töö jaoks ei ole Eesti vabariik koht, kus olla. Siin võid ettevõtte registreerida ja seda hoida, sest jooksev kasum on maksuvaba. Äri kasvatada saad siin ainult siis, kui on kõvasti raha kaasatud ja kasvukiirus on ülitähtis nagu idufirmade puhul. Elu on aga näidanud, et pikas perspektiivis lahkuvad siit ka sellised ettevõtted.


Kas riik saaks IT-sektorit abistada?

Ettevõtja tegelikult ei vaja riigi abi. Ta tahab, et riik segaks teda võimalikult vähe. Vähe bürokraatiat, lihtne süsteem, liberaalne majandus. Riigi praegune ümberjagamisfunktsioon on majanduslikult jabur. Kõigilt võetakse üsna kõrged maksud ja küsimata, kas ja kellele mingi riigiteenus vajalik on, jagatakse enamik seda raha riigiteenuse kujul laiali. Pool raha läheb kaotsi, sest riigil teenusepakkujana on monopol. Monopol on alati ebaefektiivne, olgu see era- või riigimonopol. Tasuta teenuste valimatu pakkumine koormab ühiskonda tugevalt. See jaburdus tuleks lõpetada. Inimestele tuleks raha kätte jätta, lubada neil ise otsustada, kellelt ja mida osta. Peaksime taastama liberaalse turumajanduse. Kui mõned inimesed ei tule liberaalses turumajanduses toime, siis peaks neid loomulikult toetama. Seda võiks aga teha otsetoetusena rahas, mitte teenuste kaudu.



Kunagi oli Eesti kiiresti arenev IT-maa. Kas nüüd on Eesti uinunud IT-tiiger?

Suhteliselt küll, kuigi otseselt ei saa nii öelda. Siin on väga palju teravaid ettevõtjaid, kes teevad maailmas silmapaistvaid asju. Kuvand aitab meid endiselt, kuid sisuliselt hakkame maha jääma.

Kogu ümberjagamissüsteemi võiks ringi teha. Vara seaduslikuks ümberjagamiseks ei ole vaja 20 000 ametniku, piisab ühest arvutist. Ei ole vaja ametnike armeed, kes ainult tõlgendavad seadusi ja kelle kulud ületavad saadavaid tulusid. Eesti võiks olla tuleviku teenäitaja üldiselt põhjaminevas Euroopas. Euroopa on majanduslikus mõttes USA-st üle 20 aasta maas. Ühendriikide majanduse koguprodukt on ühe kodaniku kohta umbes 1,5 korda suurem kui Euroopa oma. Euroopa on pikal aeglasel allakäiguteel. Eesti saaks olla väike õitsev saareke selles uppuvas arhipelaagis, siin saaks asju teha uutmoodi ja efektiivselt. Vaba liberaalne turumajandus saab väga hästi eksisteerida koos sotsiaalse turvalisusega, kui me võtame tehnoloogia appi. Ühiskonnast ei pea solidaarsust kaotama, et ühiskond saaks olla vabas liberaalses turumajanduses.

Ametnike asemele algoritmid?

See on lihtne, kui me maksustame kodanikke kui eraisikuid, mitte nagu praegu ehk ettevõtete kaudu. Me saaksime jagada raha kodanikelt otse abivajajatele. Seda saavad teha algoritmid. Vaja on serverit lihtsa tarkvaraga. Riigikogu peab otsustama, millised need ümberjaotamise mehhanismid on, siis saaks kadudeta aidata täpselt õigeid inimesi ja täpselt siis, kui abi vaja on. Näiteks kui pensionäril on sügisel vaja küttepuid osta, siis ta saab reaalajas turuhinnas toetuse. Milleks maksta pensioneid kord kuus? Iga päev võiks natuke raha kontole tiksuda. Ühiskonnal vabaneks pensioniraha hoidmisest oluline hulk kapitali.


Kas eeskujusid otsides peaksime vaatama Skandinaavia asemel mujale?

Skandinaavia poole vaadata on selge lollus, sest Skandinaavia on edukas hoopis teistel põhjustel. Näiteks Rootsis pole 300 aastat sõda olnud. Inimestel on õnnestunud kapital akumuleerida. Sisuliselt elatakse ära kapitali intressidest. Norras jälle on tänu naftale rikas ühiskond. Rootsist ja Norrast kiirgab see rikkus tiheda kaubavahetuse kaudu ka teistesse Põhjamaadesse. Rootsi edu põhjus pole seal valitsev sotsialism, vaid edu tuleneb varasematest väga liberaalse majanduse aegadest. Sotsialism on Rootsis viimase 20–30 aasta nähtus, mis on riiki põhja kiskunud. Eesti võiks vaadata liberaalsete turumajanduste, nagu Luksemburgi või Šveitsi poole.



Mida peaks Eesti muutma?

Tuleb radikaalselt vähendada riikliku ümberjagamise monstrumit. Inimestele tuleb rohkem raha kätte jätta ja vähem maksudena ära korjata. Lasta inimestel ise otsustada. Kes toime ei tule, neile tuleb jagada näiteks kodanikumaksuna kogutav äraelamisraha, samamoodi nagu pensionisüsteemis. Rikkamad inimesed peaksid maksma rohkem ja osa raha laekuma solidaarsuspalgana pensionäride kontole. Raha ei tohi jagada helikopterimeetodil, vaid ainult tegelikele abivajajatele. Praegu kasutatakse meil hariduses ja tervishoius helikopterimeetodit.

Tööjõumaksude arvel tuleks tõsta töötaja netopalka, kust riik siis mingi kodanikumaksu kujul osa võtaks. Kodanikult saab maksu palju kergemini kätte kui ettevõttelt, kes leiab juriidilisi võimalusi ja teisi riike, millega tulusid varjata või kulusid tekitada. Ühtlasi lõpeks OÜ-tamine, varimajandus väheneks mitu korda. Ning inimesed suhtuvad oma rahasse palju hoolsamalt kui riik.


Kuidas võiks tervishoiusüsteemi reformida?

Raha tuleks panna tagurpidi liikuma. Raha ei tohi tulla riigikassast, vaid patsiendilt. Siis ei ole arsti klient enam riigikassa, keda tuleb kiita ja ümmardada, vaid patsient. Patsient saaks ise oma rahaga hääletada. Siis oleks esimest korda patsiendi käes tegelik võim. Ta saaks arstile öelda: ma ei maksa sulle raha, kui sa pakud nii kehva teenust. Praegu patsiendil seda võimu ei ole. Patsient peab olema tänulik, et talle üldse midagi tehakse.

Tervishoius on turg tapetud, erasektorit peaaegu ei eksisteeri, sest tasuta riigimonopoliga ei saa keegi võistelda. Eraarstid teevad tööd entusiasmist, kohati ise peale makstes.

Riigimonopoliga kaasnev raiskamine tuleb lõpetada. Perearstide seltsi juhatus on teatanud, et uuringute järgi pole umbes 70% perearstivisiite vajalikud. Inimesed käivad seal, sest vastuvõtt on sümboolse visiiditasu eest ehk peaaegu tasuta. Tarbijale on tehtud regulatiivne ettekirjutus, et mingu riigiarsti juurde, sest see on ju tasuta. Ja tarbija enamasti nii teebki. Mõni inimene käib aastas arsti juures 300 korda. Kui ta peaks oma taskust raha välja käima, siis ta hakkaks mõtlema, et äkki on mingi odavam alternatiiv. Teeks seda, mida arstid soovitavad – helistaks perearstile. Tal on palavik. Arst ütleb: ahah, sul on ilmselt see viirus, võta paratsetamooli, istu kolm päeva kodus. Kui üle ei lähe, alles siis tule arsti juurde. Siis hakkaks tööle turumehhanism, mille oluline komponent on hinnasignaal. Hind on ülioluline indikaator, sest näitab inimestele, kuidas eri olukordades majanduslikult mõistlikult käituda. Kui hinnasignaalid ära võtta, nii nagu sotsialismis seda tehti ja nüüd riigisektoris tehakse, siis kaob ka ühiskonna efektiivsus, sest keegi ei tea, kuidas on majanduslikult mõistlik käituda.

Ka haigekassa võiks muutuda päris kindlustusettevõtteks, mis võib olla isegi riigi oma, mitte jooksval põhimõttel raha ringikantija.

Ja olekski Eesti Nokia leitud?

Kui ebaefektiivsus majandusest kaotada, siis sellest täiesti piisaks, et Eesti oleks 30 aasta pärast üks Euroopa edukamaid riike. Olen näppude peal arvutanud, et aastane majanduskasv võiks olla praegusega võrreldes 3–5% suurem. Kahjuks on Eesti maksupoliitika olnud viimased 20 aastat külmutatud. Näiteks aastatel 2000–2007, kui majanduses oli väga hea aeg, kasvasid riigi kulutused 1,7 korda rohkem kui eksport samal ajal. Rumalalt paisutati riigimulli. Kinni maksid selle maksumaksjad.

Ma saan aru, et sada aastat tagasi oli tööjõu maksustamine poliitiliselt tark tegu, kuna enamik tööd tehti käsitsi. See sundis ettevõtjaid välja mõtlema masinaid, millega asendada käsitööd. Nüüdseks oleme selle käsitöö ammu asendanud. Praegu me maksustame tarka tööd, mis on juba jabur, sest tark töö on tulevikutöö. Maksukoormus tuleb saada igal juhul töö tegemise maksustamiselt ära, lihtsalt inimese maksustamisele ja osaliselt kapitali maksustamisele.


Millal tuleb majanduslangus?


Majandus on tsükliline. Keskpangad on muutnud raha hinna intressi kujul negatiivseks. Lõpmatuseni ei saa majanduslangust nii edasi lükata. Küll lõpuks majandus mingist kohast käriseb. Odavaks reguleeritud raha hind ei lahenda majanduse struktuurseid probleeme, nagu on kõrge maksukoormus ehk teiste sõnadega riigi suur osakaal majanduses. Riik on tsentraalne plaanimajandus, mis on teadupoolest väga ebaefektiivne. Seetõttu jäävad Euroopa majandused muust maailmast aina rohkem maha. Tekib järjest rohkem pingeid. Mõnekümne aasta pärast me enam pensionäre inimväärselt ülal pidada ei saa.

Sotsialistidel on arvamus, et töö produktiivsus kasvab nii palju, et pensionäride arvu kasv tööjõulise elanikkonnaga võrreldes õnnestub lahendada. Kuid see on müüt, sest riik ei saa makse lõpmatuseni peale keerata, sest maksud lihtsalt jalutavad minema. Helmes on hea näide. Meie äri on tegelikult legaalne maksude eest põgenemine. Meie kliendid ütlevad, et meid ei huvita, et teil seal Eestis on kõrged tööjõumaksud. Nad ütlevad, et tehke oma tiimid siis sinna, kus seda probleemi pole. Ja me teemegi. Me pole ebapatriootilised tüübid. Lihtsalt teist võimalust pole. Kõik teevad nii.


Kapital lahkub siit märkamatult. Kui sajand tagasi oli USA ja Euroopa 500 suurima ettevõtte koondturuväärtus võrdne, siis nüüd on USA oma kuus korda suurem. Euroopa ettevõtted pole enam väärtuslikud. Rikkad inimesed emigreeruvad maksude mõttes sellega, et nad elavad siin nagu mina, aga loovad ettevõtted mujal maailmas. Aktiivsed vaesemad inimesed jälle otsivad endale töökoha kusagil Austraalias või korjavad Soomes maasikaid. Nemad lahkuvad füüsiliselt koos oma maksudega. Palju makse maksvad inimesed on alati ühiskonna aktiivseimad liikmed. Kui nemad on otsustanud viia oma raha ja aktiivse tööpanuse mujale, siis oleme riigina hädas.


Kuidas valmistub Helmes majanduslanguseks?


Me kogu aeg arvestame, et ühel hetkel see kriis tuleb. Meil on reservid olemas. Me vaatame, et kui kriis tuleb, siis äkki saame kedagi odavalt osta.


Ega Helmes vist ei sõltu eriti Eesti majanduse arengust?


80% meie kliente asub väljaspool Eestit. Meile on kriis võib-olla isegi hea, sest majanduslanguse ajal oleks ehk natuke lihtsam töötajaid leida.


Kas olete nõus ütlusega, et rahvas väärib oma valitsejaid?


See on jah nüüd demokraatia varjukülg. Kuna enamik rahvast ei ole majandust õppinud ega saa aru makromajandusest, siis nad ei oska valida ennast esindama poliitikuid, kes saaksid majandusest aru. Praegu riigikogus ringi vaadates on majandusest aru saavaid poliitikuid võib-olla 10%. Ülejäänud on lihtsalt rahva esindajad. Mõned ministrid on mulle ausalt tunnistanud, et ega nad majandust ei jaga. Võib-olla tuleks võtta Milton Friedmani ja Friedrich Hayeki raamatud, teha neist hästi lihtsad koomiksid ja jagada Eesti rahvale laiali.