Raviraha peab pääsema vabalt liikuma, solidaarse haigekassasüsteemi kõrvale on vaja eraravikindlustust, kirjutab Teenusmajanduse Koja nõukogu liige Raul Niin.

Viimase viie aasta jooksul on haigekassa eriarstiabi kulud kasvanud ligikaudu 150 miljoni euro võrra, samal perioodil ei ole eriarstiabi kättesaadavus paranenud (2012. aastal rahastas haigekassa 3 209 807 ravijuhtu, 2017. aastal rahastati 3 243 741 ravijuhtu). Eraettevõtluses mõnes teises sektoris oleks selline olukord lubamatu, et tõstame kulusid ligikaudu 30%, kuid toodame samapalju kummikuid edasi. Olukord oleks ehk kuidagi mõistetav, kui samal ajal oleks kummikute asemel hakatud tootma samas koguses kallimaid mobiiltelefone. Kuid ka siin ei ole 5 aastaga tervishoiusüsteemis olulist tehnoloogilist läbimurret toimunud – arstikabinetis käime ikka edasi ja ka eestlaste tervelt elatud inimaastad pole 5 aastaga pikenenud. Selline pidev kulude kasv ja tulemusteta süsteem ei ole elujõuline. Samal ajal on ka teada fakt, et patsientide omaosalus on aasta aastalt kasvanud ja on jõudnud OECD raportite andmetel kriitilise 25% tasemele. Kõiki neid numbreid analüüsides tundub ainuke võimalus haigekassapõhise süsteemi sisse ja kõrvale konkureerivate kindlustusmudelite loomine. Alljärgnevalt mõned ideed kaalumiseks.


Täna saab haigekassa raha kõigi tööandjate poolt kohustuslikus korras makstavast ravikindlustusmaksust ning otsustab siis ise poliitikute ja ministeeriumide toetusel, milliste raviasutustega lepingud sõlmitakse ehk kellele nende teenuste osutamise eest maksma hakatakse. Selle raviasutuse teenuste eest, kellel haigekassaga lepingut ei ole, tuleb patsientidel tasuda täielikult ise. Sellise korralduse puuduseks on patsientide poolt juhitud konkurentsi piiratus – ükskõik kui rahul või mitterahul on patsiendid haigekassa lepingupartneriks olevate raviasutuste teenustega, tuleb sinna ikkagi pöörduda, kuna „maksud on makstud ja tahaks selle eest ka midagi vastu saada“. Haigekassa ei hinda oma lepingupartnerite valikul mitte kuidagi pakutavate teenuste sisulist kvaliteeti ega ka seda, milline on olnud neid raviasutusi külastanud patsientide rahulolu määr. Täpiks i peal on haigekassa keeld pakkuda haigekassa poolt hüvitatud teenuste kõrvale midagi enamat – näiteks kaasaegsema seadme või ravimiga osutatud lisateenust, mille eest võiks patsient soovi korral täiendavalt ise maksta. Kuna haigekassa poolt hüvitatud teenuste loetelu muudetakse valdavalt arstide-aktivistide vabatahtliku töö tulemusena laekunud taotluste põhjal ning taotluste läbivaatamise protsess on minimaalselt aastapikkune, on arusaadav, et haigekassa rahastus kaasaegsemaid ravivõimalusi ei kata.


Raviraha vaba liikumise korral maksaks haigekassa teenuse piirhinna ulatuses sellele raviasutusele, kuhu patsient pöördus. Isegi siis, kui konkreetse raviasutuse teenuste hinnad on kõrgemad haigekassa poolt kehtestatust – haigekassa piihinna ja teenuse tegeliku hinna vahe maksaks kinni patsient ise, kui ta soovib selles raviasutuses teenust saada. Mõnevõrra sarnaneks see apteegiteenusele – ravimitele on küll kehtestatud piirhinnad, kuid võib osta ka piirhinnast kallimaid ravimeid, millisel juhul hüvitab haigekassa ravimit piirhinna piires ja piirhinda ületava hinnaosa maksab patsient ise kinni. Nii nagu kõik apteekidest müüdavad ravimid on kontrollitud kvaliteediga, nii on ka kõik tegevusloaga raviasutused pädevad teenust osutama ja pidevalt riikliku järelevalve all.  Sellise muudatusega paraneks oluliselt tervishoiuteenuse kättesaadavus just ambulatoorses arstiabis. Teavad ju kõik, et varajane ja kvaliteetne diagnostika ja ravi hoiab kokku nii hilisemat raviraha kui ka pikendab tervelt elatud eluaastaid.


Raviraha vaba liikumise plussiks on sisulisema ja patsientide rahulolule suunatud konkurentsi tekkimine. Tõsi, haigekassa poolt vaadates on sellel ka riske – keerulisemaks muutuks ravijuhtude arvu haldamine. Kui täna kirjutab haigekassa oma lepingupartneritele ette, mis hinnaga ja mitu ravijuhtu aastas nad tohivad tööd teha ja kui pikaks ravijärjekorrad venivad, siis raviraha vaba liikumise olukorras pöörduksid patsiendid sinna, kust saab kiiremini ja paremini oma probleemile lahenduse. Kindlasti on võimalik välja mõelda meetmeid haigekassa „reguleerimata“ kulutuste riskiga toimetulemiseks, kuid viimastel aastatel pole seda teemat tahetud poliitilistel põhjustel edasi arutada.


Eraravikindlustus kui alternatiiv plaanimajanduslikule ravikindlustusele

Kuna senise plaanimajandusel toimiva riiklikus ravikindlustuse süsteemis on ja jäävad järjekorrad, samal ajal raha kulub haigekassale iga aasta ligikaudu 100 miljonit rohkem ning teenuse kaasaegsus ja patsiendisõbralikkus ei pruugi olla esikohal, võib eraravikindlustusele oma roll ja koht täiesti tekkida. Teisalt näen erakliinikut juhtides igapäevaselt, kuidas inimesed on üha rohkem huvitatud nii enda kui ka oma lähedaste tervise hoidmisest, mitte kallist ja tihti ka tulemusteta haiglaravist. Äsja loodud Viveo Health on oma teenuste konkreetsemat platvormi alles kujundamas, aga põhimõttes näib, et kindlustusega liitunud tööandjate maksetest püütakse hakata hüvitama just erakliinikutes pakutavaid tervishoiuteenuseid. Mis võiks nende tööandjate juures töötavate inimeste jaoks kiirendada raviteenustele pääsemist ja muuta kättesaadavaks teenuseid, mida haigekassa teenuste nimekiri ei sisalda ja mida haigekassa seetõttu ühegi raviasutuse kaudu ei hüvita. Alternatiivselt on tööandjatel võimalik otse oma töötajatele teatud tervishoiuteenuseid hüvitada, kas siis näiteks hambaravi, füsioteraapiat, psühhoteraapiat või lausa mõnda operatsiooni. Raskemaks muudab sellise tegevuse asjaolu, et töötajate tervishoiukulutustelt tuleb tööandjatel tasuda riigile täiendavalt erisoodustusmaksu, mis tõstab kokkuvõttes teenuste hinda (erisoodustusmaksust on vabastatud vaid 100 eurot kvartali kohta). Millist lisaväärtust suudab eraravikindlustus pakkuda, selgub aja jooksul.


Kokkuvõtvalt võib öelda, et kõik arstiabi tarbijad ei ole sõltuvusainete lembesed, nagu riigi tervishoiupoliitika kujundajad oma sõnavõttudes rõhutavad, lämmatades arutelu plaanimajandusele allutatud tervishoiusüsteemi  muutmisest. Eesti inimesed tahavad olla terved, vajadusel pääseda normaalse aja jooksul arsti juurde, saada head arstiabi ja on valmis sellesse ka ise rohkem panustama.  Käesoleval süsteemil oli oma aeg ja koht, kuid muutustega inimeste tervisekäitumises, tervishoiuteenuste võimalustes ja teenusepakkujate valikus peaks kohanema ka olemasolev süsteem.