Kui viskaks mõned maksud ajaloo prügikasti
Seoses lähenevate valimistega on taaskord
päevakorral maksudebatt, kuigi tuleb nõustada mitmete kriitikutega, et debatiks
on seda vara nimetada, kuna valdavalt puudub nii sisu kui ka debatt ise. Küll
aga annab see põhjuse tuletada meelde, et maksustama peaks ennekõike kahjulikku
ehk seda, mida tahame, et oleks ühiskonnas vähem. Selle loogika järgi on töötegemine ja töökohtade loomine kõrgete tööjõumaksude tõttu Eestis üks ebamõistlikumaid tegevusi, kirjutab Manpower Baltikumi tegevjuht ja TMK nõukogu liige Heigo Kaldra.
Foto: Manpower
Halb poliitiline traditsioon on see, et kui raha jääb puudu, siis püütakse seda võtta sealt, kust on lihtne võtta või kust tõuseb vähem kisa ehk huvigrupid pole hästi organiseeritud või ei saada teemast aru. Selline maksuprintsiip pole loomulikult pikas perspektiivis mõistlik ega jätkusuutlik ja õnneks on ka praegune valitsus märku andnud, et plaanis on sisulisemalt kogu maksusüsteem üle vaadata. Elementaarne loogika ütleb, et maksudest võiks vabastada selle, mida soovime endale ühiskonnana rohkem ning maksustada neid tegevusi, millest tahaksime lahti saada või vähemalt osakaalu vähendada. Aga miks me siis ometi maksustame endiselt kõrgete määradega just töötamisega seotut?
Võtame näiteks erisoodustusmaksud, mis tegelikult viivad riigi taskust lõpuks rohkem raha välja kui toovad sisse. Aga kuna seda maksu on pikka aega kogutud ehk tegu on millegi harjumuspärasega, siis pole ilmselt viitsitud leida nutikamat alternatiivi, et saaks erisoodustusmaksu nimelise rudimendi prügikasti visata. Selle asemel, et toetada töökohtade loomist, maksustab riik neid kõrgelt ning küsib veel erisoodustusmaksu näol lisa ööbimiselt töökoha lähedal, transpordilt töökohta ning isegi tänasel päeval veel töötaja tervisele tehtud kulutustelt. Kui tööandja maksab kinni selle, milleks Haigekassal raha pole, peab ta selle eest veel ka peale maksma. Äärmiselt veider kas pole?
Jah, on teatud progressi näha olnud – mõnel juhul saab transporti kompenseerida ning osaliselt saab ka majutust täiendavat erisoodustust maksmata pakkuda. Kuid siiski on palju mõttetuid piiranguid, mis ei lahenda olukorda, kui töötaja elukoht ei asu just suure transpordisõlme lähedal või ühistranspordi graafikud ei klapi töökorraldusega. Majutust saab maksuvabalt üürida heal juhul kusagil ääremaal, aga kindlasti mitte Tallinnas või Tartus. Turuhinnast puudujääv paarsada eurot on aga töötaja jaoks, kelle palk on mediaani lähedal, selgelt liiga suur kulu. Üle jõu käib see ka paljude ettevõtjate jaoks, kes maksavad üüri maksude tõttu topelt. Maksuvaba tervise edendamine 100 euro eest kvartalis on samuti vähevõitu, odavama otsa spordiklubi pääsme küll saab, aga see on ka kõik. Miks me piirame ennast töötajatele paremate tingimuste loomise takistamisega? Mida me kardame? Kas tõesti tundub kellelegi tõenäoline, et 2021. aastal hakatakse maksma palka ujulapääsmetes? Meil on pikemat aega tööjõukriis, inimesed oskavad ennast väärtustada, isegi kui mõnel ettevõtjal tuleks selline kihk, poleks töötajad sellega nõus.
Või ka näiteks autode erisoodustusmaks, mille puudumine soodustaks säästlikumat ja moodsamat autoparki, mis omakorda tähendaks väiksemat liiklus- ja keskkonnakahju, kust tulenevaid probleeme lapitakse omakorda loomulikult taas maksumaksja rahakotist.
Suures plaanis on erisoodustusmaks töötamiselt ning töötajate hoidmiseks tehtavatelt kulutustelt riigile ehk igale maksumaksjale topelt kulu, sest loomata jäänud töökohtadelt jäävad maksud saamata ning kodus istuvatele inimestele tuleb maksta toetusi. See võib tunduda paradoksaalne, kuid ometi on see nii - kogudes vähem erisoodustusmaksu, võib saada riik rohkem maksutulu, võimaldades suuremat paindlikkust töökohtade loomisel, hoidmisel ja vajadusel ümberpaigutamisel. Nii väheneb tööpuudus ja riigi kulutused sotsiaalsüsteemile. Tervise toetuseks tehtavate kulutuste vabastamine erisoodustusest vähendab survet tervishoiukuludele – riik ei jõua igale poole, miks mitte siis lubada vastutustundlikke tööandjaid oma töötajaid rohkem toetada ning sellega ühiskonda tervikuna tugevdada.
Kindlasti on kummalisi ja ebaõiglasi makse veelgi ja kui küsida miks, siis on vastus lihtne - riik kogub üldjuhul makse sealt, kust seda on kõige mugavam ja lihtsam koguda ning hallata. Eesti on väike ja meie rahvas nutikas, seega võiks algatatud maksudebatt keskenduda lihtsa kirvemeetodiga ümberjagamise asemel tulevikule, innovatsioonile ja vastutustundlikkusele, muuhulgas saastamise ja mittevajaliku luksuse maksustamisele.
Rahaline võit polegi maksustamise puhul alati esmane, tähtis on vältida totruste tõttu raha ja ettevõtlikkuse siirdumist varimajandusse, mille tõttu kannatavad nii töökultuur kui maksulaekumine. Kui me saaksime varimajanduse osakaalu Rootsi tasemele, kus see on meie hinnangulise kahekümne protsendi asemel kümme, oleks meil igal aastal riigieelarves miljard eurot rohkem raha.